Tutvumisreisi teema – liblikad ja kiilid – tõi taas kord hästi esile Eesti eripära teiste Läänemeremaade seas. Looduslikult on Eesti mitmekordne piiririik: mandrilise ja merelise vahel valitseb meil üleminekuline paraskliima, diagonaalis üle Eesti läheb piir lubjakivi-aluspõhja ja vaesema liivakivi vahel, lisaks asume okasmetsade vööndi lõunapiiril. Tänu oma asendile elavad paljud liigid meil oma levilapiiril – näiteks kolmandik soontaimedest. Erinevad sookooslused katavad Eestis ligi kümnendiku ning kaitsealuste soode poolest oleme samuti maailmas esirinnas - pindalaliselt umbes pooled meie sookooslustest on võetud kaitse alla. Intensiivse põllumajandusega ning tihedalt asustatud Euroopas on peaaegu kõik sood hävitatud ning looduskaitsjad tegelevad nende taastamisega. Ligi pool Eestist on kaetud metsaga ning rannaniite, loopealseid ja puisniite on Eestis samuti rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Siin asub ka Euroopa üks suuremaid luhtasid – 4000 hektari suurune Kasari luht. Paljud eelpoolnimetatud elupaigad on üliolulised haruldastele liblika- ja kiililiikidele.
Osalejad:
Mike Williams Butterfly Conservation “European Interests Group”; Vice-chair and Tour organizer (UK)
Roger Wasley Butterfly Conservation's West Midlands Branch newsletter, The Comma; editor and professional journalist (UK)
Dave Smallshire Naturetrek; Tour leader, also author of field guide “Britain´s dragonflies” (UK)
Wilf Powell Butterfly Conservation (member), Wildlife Trust (member), Bedfordshire Natural History Society (member of Counsil,UK)
Roger Wasley, professionaalne ajakirjanik, kirjutab tutvumisreisist artikli liblikahuviliste ajakirja Comma ning monteerib kokku tuuri ajal tehtud filmimaterjali hiljemalt oktoobrikuu lõpuks. Filmi näidatakse libika-, kiili- ja looduskaitse organisatsioonidele Inglismaal, lingitakse kodulehtedele ja uudiskirjadele ning antakse ka meile kasutada. Filmis said sõna Eesti tuntud looduse- ja linnusõbrad nagu Erki Õunap (liblikad, TÜ), Urmas Tartes (loodusfotograaf), Mati Kose (linnugiid ja looduskaitsja), Tarvo Valker (linnugiid, EOÜ nõukogu liige) Peeter Vissak (loodusgiid), Marika Mann (ENT). Filmis räägivad Eestist häid sõnu ka Mike Williams, Dave Smallshire ja Wilf Powell.
Eestit tutvustavad artiklitega liblika- ja kiilihuviliste ajakirjades ning kohalike huvigruppide uudiskirjades ka teised osalejad.
Estonian Nature Tours alustab Butterfly & Dragonfly Holiday müügiga Euroopa turgudel juba käesoleva aasta hilissügisel, selleks ajaks on uued reisipaketid viimase lihvi saanud. Mike Williams soovib tulla esimese grupiga Eestisse 2012.a. juunis. Dave Smallshire planeerib Naturetrek´i uudiskirjas tutvustada uut reisipaketti Dragonfly Holiday in Estonia 2012.
Tutvumisreise rahastasid Estonian Nature Tours (Kumari Reisid OÜ) ja Lääne-Eesti Turism. Reisi juhendasid Peeter Vissak ja Marika Mann, kaasa aitasid Erki Õunap, Urmas Tartes, Mati Kose, Tarvo Valker ja Hannes Pehlak. Eriline tänu Mooste Viinavabrikule ja Osmussaare saarevahile Aili
Bergströmile!
Uue reisipaketi ettevalmistustöödega alustati juba 2009.aastal. Estonian Nature Tours tänab kõiki, kes meid abistanud on – Agu Leivits, Rita Miller, Jaan Luig, Hille Viigipuu, Marja-Liisa Meriste, Erki Õunap, Peeter Vissak, Urmas Tartes, Tarvo Valker ja Wilf Powell.
Vaata videot tutvumisreisist...
Tutvumisreisi ajal nähtud liblikate ja kiilide nimekiri...
Allpool Peeter Vissaku kirjeldus ühest imelisest päevast reisi kestel.
Kui juhtub olema komme aeg-ajalt tundmatus kohas vette hüpata, siis võib juhtuda, et silme eest hakkavad läbi jooksma ammu unustatud pildikesed. Nii leidsingi ennast praktikumide aegseid ladinakeelseid nimesid sõelumas ja sealjuures tõdemas, et aeg on halastamatu igal pool: ei lähe minu mälu aastatega nooremaks, ega jää vanad nimed alatiseks kestma. Jutt käib muidugi liblikatest ja kiilidest. Kuna Eestist võib leida umbes 900 liiki suurliblikaid, üle 1000 liigi pisiliblikaid ja “kõigest” pisut üle poolesaja kiililiigi, siis on tegemist ikkagi päris tundmatu veega, mille pinnavirvendust olen juhtunud aeg-ajalt imetlema.
Augusti alguses külastas Estonian Nature Tours’i kutsel Eestit mitu briti tunnustatud liblika- ja kiilispetsialisti, kelle tutvumisreisilt ongi pärit alamal toodud pildid ja muljed.
Kõigepealt olgu tõdetud, et arusaadavalt on augustiks kõige magusam liblika- ja kiiliaeg juba möödas ja selle teadmisega me kõik välja läksime. Sooviks oli vaatamata kõigele saada teatav rekognoospilt sellest, mida võiks siinkandis parimatel päevadel leida.
Et tutvumine libedamalt läheks, olid appi palutud mitmed pterügootide ehk tiibputukate asjatundjad, samuti külastatavate alade eksperdid. Kiilide ja liblikate leidmise eelduseks on ju ikkagi see, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Hiljem selgus, et erandjuhtudel piisab ka lihtsalt õigest kohast, kui on tellitud suurepärane ilm.
Sisejuhatuseks viisime Ryanairi vintsutusi talunud külalised pimeduse katte all teise Eestimaa otsa – Mooste viinakööki, mille luksust polnud kahjuks kuigi palju aega nautida, kuna järgmine päev mahutas retke Piusa ümbrusse ja Vana-Vastseliinasse ning pärast õhtusööki veel Puhja kanti kopraid vaatlema.
Juba enne hommikusööki nabis meie kiiliekspert viinaköögi tagant järvekaldalt kinni läik-hiilgekiili, kelle metalselt roheline värvus pani kõigil silmad hasartselt hiilgama.
Vahepeal saabusid eksperdid Erki Õunap ja Urmas Tartes, kelle juhatuse all tundsime endid kindlalt.
Kuna Veski ja Piusa raudteejaamade ümbrus on hästi tuntud oma eripärase taimkatte poolest (paljud sealsed liigid on meile sisse rännanud Venemaa avarustest ega pole mahti saanud kaugemale Euroopasse liikuda), esitlesin külalistele sininukku, käokulda, võsu-liivsibulat, suurt kukeharja, palu-põisrohtu, roomavat öövilget ja muudki põnevat. Paraku pakkusid need taimed kõige suuremat huvi ikka vaid siis, kui neile oli laskunud mõni liblikas, näiteks hiiglamõõtu pääsusaba, niidutäpik, nõgeseliblikas (mida inglased miskipärast maakaardiks nimetavad), nurmikusilmik või siilak-sinitiib. Kesasilmikust ja lapsuliblikast said meie järgnevateks retkedeks alalised tuttavad.
Ilm oli muidugi (nagu) tellitud ja nii võis lendamas näha ka kiile.
Retk jätkus Vahtseliina lossi varemete all Piusa jõe luhal. Enne nautisime muidugi uhket vaadet, mida pakkusid varemete tipus pesitsevad toonekured, kes (õigemini kelle esivanemad) tegid oma esimese pesa sinna juba 1841. aastal (olles esimesed pesitsevad valge-toonekured Eestis). Luhas leidsime mitmesuguseid kiile ja liblikaid. Kuigi öölased ja vaksikud polnud selle retke teema, ei saanud karvasest helevalgest pajulainelasest siiski mööda minna. Jõe kohal oli mitmeid rohe-tondihobusid, kelle nimi tuleneb peamiselt rindmiku värvusest. Tagakeha on isastel lausa sinisekirju. Siis jäi meile ette üks saagijahil olev jäälind, kes üritas ennast kaldavõsastikku peita, samuti väike-kiirgliblikas. Uurisime, kuidas teha vahet kollatähn-loigukiilil ja harilikul loigukiilil ja saime kätte ka hõbetäpiku.
Õhtune pikk teekond Moostest Puhja kanti võttis väsinud retkelistel silmad juba pisut looja, kuid reibastav sõit kahe paadiga õhtuselt karge tumedaläikelise jõe peale äratas kõik uuesti üles. Pisut sõitu nobedate väikemootorite jõul ja siis õiges kohas miinimumgaasil peaaegu triivi ning seal nad olidki – küll paremas küll vasakus pardas, ikka kalda ääres askeldamas. Vahetevahel paistis ainult nina või peanupp, vahetevahel kükitas loom kaldal nagu mütakas. Korraks silmasime ka ema koos pojaga ja nii mõnigi kord otsustas huviobjekt efektse veeplartsatuse saatel sukelduda, et tüütutest turistidest lahti saada. Loomi ei olnud vähe, aga valgus oli kiire kaduma ja lõpuks ei aidanud enam teravamadki silmad. Kaamerad olid juba pisut varem teenitult nurru hakanud lööma. Lõpuks tuli muidugi ka tagasi sõita, aga sellise elamustekoormaga läks tee väga libedalt.
Ja see oli alles esimene päev...
No comments:
Post a Comment