Sekeldamiste peale kulub pisut aega ja ilm heleneb pisut. Läbi udu ja pilvede kumab kolmveerandik kuu, mis annab loota ka päikest. Millalgi ehk. Vesi paistab, kaislapuhmad ka. Seega on näha, kuhu sõita tuleb ja nii me laveerime veetaimede ja madalamaid kohti ning kive näitavate vooluvirvenduste vahel, aeg-ajalt ligedates ämblikuvõrkudes kaislatesse takerdudes. Kaldaid palistavad pillirood ja kohati tappudesse mattunud puud. Kolmanda käänaku taga kuuleme kaldal sookurepere trompetiduetti. Neljanda taga ka. Varsti lendab kaks peret otse meie peade kohale, ehmudes kohe kahele poole ja haihtudes udusuppi. Jälle on vaikne, ainult paremal luha ja metsa taga kostab Laiküla-Haapsalu maantee hääli. Korraks.
Sooja söögi termos kanuu ninas on tasakaalust väljas ja kolksub pisut mõlatõmmete rütmis. Kui luhas metsapeatuse teeme, kohendan varustust ja viskan ülearuseid vatte seljast, sest juba immitseb päikest läbi udu, pannes kastetilgad, ämblikuvõrgud ja kogu jõeluha atmosfääri sillerdama. Kõik on justkui unes ja matkajate elevil näod on justkui sünnipäeva hommikul kingitust avades. Ronime tagasi kanuudesse ja mõlatame edasi. Õnneks aitab meid ka vool, nii et aeg-ajalt saab triivida ja pildistada ja pildistada ja alles siis sõidame raginal kaislatesse.
Juba paistavad kaldalt erkpunaste marjakobaratega lodjapuud ja varakult vanaks jäänud näoga hõberemmelgad. Kurgesid enam pole, aga korraks lehvitab udu tagant loorkulli pikk tiib. Kaldaroostikus tukuvad pääsukesepojad. Ei, mis – noored pääsukesed ikka. Mürsikud juba, kuigi sabad alles lühikesed. Vanalinnud vurtsatavad lendu, kui mööda sõidame. Madal päike kuldab veest nõretavaid mõlalabasid. Hakkab palav.
Paremas pardas avaneb uttu Rõude jõe haru, meie keerame vasakule – Kloostri harusse ja olemegi varsti Kloostri silla all. Keerame kaldasse ja ronime torni. Ehk näeme mõnda hilja peale jäänud põtra ka, aga ei! Ainult kolm priskete külgedega metskitse üsna siinsamas, teisel pool jõge niidetud luhast suutäisi otsimas. Üleval kohtame ka kahte varahommikust kalameest, kes soovitavad meil hoopis Penijõele keerata, et näha ja kuulda solistavaid kopraid. Arvame liiga hilja olevat ja lepime ainult kobraste tegutsemisjälgedega kallastel – näritud puude ja okste ning liuradadega. Siinsed jõed on piisavalt sügavad ja vaiksed, siin ei pea nad tammitama ja paisutama.
Penijõe nurgas välibaasi trepil naudime hilist hommikukohvi koos kolksuvast termosest välja kougitud soojade pannkookidega. Lausa luksus!
Kasari kanal on sirge nagu püssitoru. Ei saagi täpselt aru, kas ikka edasi liigume. Allpool on vool vaibunud, sest meres vesi ilmselt tõuseb. Ja juba ongi Suitsu jõe suue. Keerame vasakule, näoga vastu tuult ja vastu voolu ja alustame lõpuspurti. Enne sillale jõudmist naudime ridamisi jõekäänakuid ja hoiame väsinud pilgu kindlalt Suitsu vaatetorni tipu küljes, mis ka üle kõrgemate põõsaste ilusasti kätte paistab. Ja siis oleme kohal. Ümberringi on värskemate ja mitte nii värskete rookatustega vanad võrgukuurid ja parkla ja täna veel ei saa seljalihased arugi, et selja taha jäi paarkümmend kilomeetrit veeteed.
Fotod ja tekst: Peeter Vissak
Vaata pilte ka maikuisest kanuumatkast
No comments:
Post a Comment