Monday, July 25, 2011

Värviline Osmussaar

Tööleminek väikesaartele on alati loonud pisut erilise meeleolu, Osmussaar on aga tõeline pidupäev. Hommik algab alati vara - Dirhami sadam pole väga lähedal – ja päevane varustus tuleb hoolega läbi mõtelda. Tuleb arvestada pika matkaga, kindlasti üle 10 kilomeetri, muidu jääb osa saare väärtustest „järgmiseks korraks“. Muidugi on grupil ja grupil suur vahe. Taimehuvilistega oleme roomanud, küürutanud ja põlvitanud esimesi lõunapoolseid järvi ümbritsevatel loopealsetel ja madalsoodes ja pole kaugemale jõudnudki. Spordilembesemad matkaseltskonnad tahavad aga kindlasti turnida pankrannikul ja pikkadel hallidel ning helevalgetel klibuvallidel, mis vahetevahel lausa kriiskavad punases, sinises ja kollases lillemeres, tunda õõvastavat judinat piiludes vanade rannakaitsepatareide maa-alustesse kambritesse, kus võib nüüdki veel leida II maailmasõja aegseid laudu, elektrikilpe ja koikusid ning orienteeruda kasarmute varemete, sajanditevanuse rannarootsi külaaseme, tuletorni, suurte rändrahnude ja muude maamärkide vahet.


Skaldide lugulaulud pajatavad ka sellest, et saarele on maetud viikingite peajumal Odin. Igatahes on Osmussaar alati otsekui värskelt laetud patarei ja justkui säriseks tasakesi jalgade all. Põhjuseks võib olla seismiline aktiivsus (NB! Viimane maavärin leidis siin aset alles 1976 aastal!) või eelajaloolised katastroofid, näiteks Neugrundi meteoriidiplahvatus.


Kui kotti mahuvad nii binokkel, kui vaatetoru, jätkub huvitavat vaatamist terveks päevaks. Juba enne maabumist tervitavad „Arabellat“ Lõunasadama abajat piiraval kivisel neemel istuvad kormoranid või tiirud-kajakad, merel aga salguti hahad ja sõtkad. Ükskord, kui linde ei paistnud, hõikas kapten Jaak roolikambrist: „Kord on majas, vanamees on ise kohal!“ Ja passiski merikotkas suurel kivil saaki. Osmussaare kadastikud, metsatukad ja järved on enamasti lindude päralt. Tavapäraste täkside, kärbsenäppide, põõsa- ja lehelindude seltskonnas pakuvad ehk suuremat huvi kadakates käristav vööt-põõsalind, aeg-ajalt jalgade eest lendu vuristav teder, järvekaldal ootamatult trompetit puhuv sookurg ja mitmed teised veidi eksootilisemad asukad.


Tõeline vaatlusparadiis on aga Sanna Sia ehk avaralt laiuv madal abajas saare edelaküljel, kus võib pea suvi otsa näha jalgupidi madalas toidurikkas rannavees solistavaid kahlajaid, vahel lausa suurte salkadena. On seal tildreid ja rüdisid, tülle ja veetallajaid. See on paik vaatetoru jaoks. Pisut edasi-tagasi jalutamist ja uusi vaatenurki ja kuigi kaugele polegi vaja minna.


Järved on suuremalt jaolt kajakate ja partide koduks, aeg-ajalt teeb madalaid patrull-lende ka roo-loorkull. Soome lahe veed võivad pakkuda ka tõelisi eksoote – kui veab, võib vaatetoru naelutada otse lainetel ulpivale krüüslile. Klibuneemedel asuvate tiiru- ja kajakakolooniate juurde ei maksa kondama minna – on viisakam ja tervislikum kindlasti ka!


Ja siis need taimed! Kuigi erksiniste õitega ussikeel, varakult leekivpunaseks muutuv haisev kurereha ega kuldkollaselt ja hõõguvoranžikalt särav koldrohi pole omaette võetuna mingid haruldused, palistavad nad ainukordse panoraamina pea kõiki saare rannavalle. Loopealsetel lisavad värvi kollased hobumadarad, karutubakad ja kukeharjad, veripunane koldrohi, sinised hundihambad ning ümaralehised kellukad. Orhideesid ehk käpalisi maksab jahtida pisut niiskemates kohtades. Niidulapid on tulvil kahkjaspunast sõrmkäppa, hiljem ka soo-neiuvaipa ning kärbesõit, soostunud järvakaldad ja vallitagused peidavad väikest kasvu ja valkjasrohelisi soohiilakaid ning muguljuuri. Jalgupidi vees võib kasvamas leida ubalehte, millel on roosakasvalged pitsilised õied ja mida leidub kohati lausa massiliselt. Paenukkide peal võib kohata Eestis väga haruldast madalakasvulist valgeõielist taani merisalatit.


Kui makro- ja mikrofotograafiast juba villand on, tasub foto- või filmikaameraga püüdma minna paepanga panoraame. Murdunud ja varisenud paekamakad, rannavees roomavad moondekivimist „krokodillid“, tormide uuristatud grotid ja murrutuskulpad veepiirist veidi kõrgemal ja suured rändrahnud, mis on mööda randa laiali pillutud. Õhtu tabab enamasti ikka ootamatult ja siis tuleb hoolega jalgu sirutada, et õigeks ajaks jälle sadamasse jõuda. Suvine meri madalas õhtupäikeses ja laisad lained paadivööris jahutavad pisut ülesköetud meeli ja Dirhamist tuleb ju veel koju sõita.

Rohkem pilte leiad meie Facebooki lehelt
Tekst ja pildid: Peeter Vissak

No comments:

Post a Comment